Elu
August Kitzberg sündis Pärnumaal Laatre vallas saunikuperes. Lapse- ja noorpõlve veetis ta koos kooliõpetajast vanema venna Jaaniga, kelle juures Niitsaadu vallakoolis sai Kitzberg algkoolihariduse. Oma teadmisi täiendas ta iseõppijana. 1871.aastal asus A.Kitzberg koos oma vennaga Karksi valda Pööglesse elama. Seal sai temast vallaametnik ning lisaks abistas oma venda koolitöös. Venestamise ajal pidi ta vene keele oskamatuse tõttu ametist loobuma. Seejärel töötas Kitzberg ametnikuna Viljandis, kontoristina Lätis Daugavpilsi lähedal, Riias vagunivabrikus, kus ta osales ka eestlaste seltsi "Imanta" tegevuses. 1901.aastal kutsuti A.Kitzberg Tartusse Postimehe ärijuhiks ja 1904-1920 töötas ta Tartu Hüpoteegi Seltsi ametnikuna. Seal osales ta aktiivselt kultuurielus, suhtles nooreestlastega ja oli neile abiks kirjastus asjade korraldamises. Eriti oluliseks kujunes tema koostöö Vanemuise teatri ja selle juhi K.Menninguga. Hakanud saama kirjanikupensioni, loobus ta 1920.aastal ametnikukohast. Kitzberg suri Tartus 1927.aastal ning ta maeti Raadi kalmistule, kuhu püstitati ka mälestussammas.
|
Looming
August Kitzbergi kirjanduslik tegevus algas 1870.aastatel tõlketööga. Seejärel rahvajuttude avaldamisega ajakirjanduses ning koduloolise raamatuga "Kodu-kurukesest" (1878). Esimeseks ulatuslikumaks ilukirjandusteoseks on romantiline ajalooline jutustus "Maimu" (1892), mis põhineb koduloolisel ja folkloorsel materjalil. Esivanemate väärikust toonitades virgutas teos huvi rahva ajaloo vastu.
Varasema eluperioodi loomingus on olulisemad Kitzbergi proosateosed, mida ta ise nimetas külajuttudeks. Kitzberg suhtus sotsiaalsetesse probleemidesse ja kujunevatesse konfliktidesse leplikkusega. Seetõttu on kirjaniku loodud elupildid pigem idüllilised ja humoristlikud, milles elu halvemaid külgi käsitletakse põgusalt. Rohketest külajuttudest hindas Kitzberg ise kõige rohkem kaksikjutustuse "Veli Henn" (1901) ja "Hennu veli" (1904) esimest osa. Lugudes jälgitakse kahe taluperemehest venna abiellumist, mis pärast koomiliselt mõjuvate takistuste ületamist teoks saab. Kitzberg koondas oma proosateosed kogumikku "Külajutud", mis ilmus viies osas (1915-1921). Eriti tähtsal kohal on August Kitzberg eesti näitekirjanduses. Huvi näitekirjanduse vastu tekkis tal juba nooruspäevil, mida soodustasid Koidula teater ja loetud saksakeelsed näidendid. A.Kitzbergi esimeseks draamakatseks oli A.Kotzebue näidendi "Virr-varr" ümbertegemine. See ilmus trükist 1878.a ja seda mängiti paljudel külalavadel mitu aastakümmet. Kitzbergi intensiivsem loominguline tgevus algas Tartus, kus ta jõudis ka oma loomingu kõrgperioodi. Tema ellusuhtumine oli kujunenud tunduvalt kriitilisemaks, mida mõjutas muu seas ka realismi areng eesti proosas. Nii said kodukandist mahedana meeldejäänud karakterid ja elupildid hoopis kriitilisema tõlgenduse kui varem. Draamaloomingu kõrgperioodi alustab psühholoogiline draama "Tuulte pöörises", millega 1906.aastal avati kutseline teater Vanemuine. Dramaatilise pinge arenduselt on teos väljapaistev ning kirjutatud tähelepanuväärse dramaturgilise oskusega. A.Kitzbergi silmapaistvaim näidend on "Libahunt" (1912), üks eesti näitekirjanduse kunstiküpsemaid tragöödiaid. Ta kirjutas draama lähtuvalt oma samanimelisest külajutust ja rahvaluulelisest materjalist. Teos on sümmeetrilise ülesehitusega, selle I ja V vaatus vastavad laadilt proloogile ja epiloogile ning kattuvad välistes situatsioonides. Kitzberg valitseb teoses meisterlikult ja mitmekülgselt dialoogi. Tugeva psühholoogilise ideedraamana kuulub "Libahunt" eesti näitekirjanduse klassikasse. A.Kitzbergi kolmandaks tippteoseks on "Kauka jumal" (1912 Vanemuises, 1915 trükis). See toetub kaasaja tegelikkusest võetud motiividele. Külajuttudes lepitavalt olusid käsitlenud kirjanik vaatleb nüüd külaelu kriitilise realismi positsioonidelt, näidates rahakire hukutavat mõju. Tippdraamade kõrval on õnnestunumad ja teatrites populaarsed Kitzbergi komöödiad. Näiteks varasematele külajuttudele tuginev "Püve talus" (1910), laulumäng "Kosjasõit" (1915) ja kaasaja-aineline komöödia "Neetud talu" (1923), mis oli ühtlasi tema viimane näidend. |