Üldiselt
Tragöödia "Libahundi" jäljed viivad 1899. aastasse, mil Kitzberg olevat kavatsenud dramatiseerida oma vastavat külajuttu. Siiski loobus ta sellest, sest ei leidunud sobivat teatrilava. Näidendi kirjutamise juurde asus ta kümme aastat hiljem. Tragöödiast on säilinud viis käsikirja. Tänu käsikirjade säilimisele on näha, kuidas ideest on saanud suur lavateos. Näidendi kujunemisaeg on pikk, see kestab 1908. aastast 1911. aasta kevadeni. Teos on kirjapandud Kitzbergi loomigu õitsengul ning seda aitas viimistleda ja töödelda tolle aja üks parimaid draamaasjatundjaid Karl Menning.
Teos tuli esmakordselt ettekandele 23. oktoobril 1911 Pärnu Endla teatris. Noorele näitetrupile osutus see aga üle jõu käivaks ning seega näidendi lavaline karjäär algas peaaegu et läbikukkumisega. Ka Vanemuise lavastus sama aasta detsembris ei olnud menukas. Tunnustuse sai saavutas tragöödia alles trükis ilmumise järel 1912, ja Eesti Kirjanduse Seltsi auhindamisel tuli see aastatoodangus esikohale.
Tragöödia oli algselt kavandatud neljavaatuselisena, millele lisandusid väheselt seostatud proloog ja epiloog. Kriitikas on teosele korduvalt tähelepanu juhitud draama ajalisele katkendlikkusele. Esimese ja teise vaatuse vahe on kümme aastat, neljanda ja viienda vaatuse vahe on viis aastat.
Teos tuli esmakordselt ettekandele 23. oktoobril 1911 Pärnu Endla teatris. Noorele näitetrupile osutus see aga üle jõu käivaks ning seega näidendi lavaline karjäär algas peaaegu et läbikukkumisega. Ka Vanemuise lavastus sama aasta detsembris ei olnud menukas. Tunnustuse sai saavutas tragöödia alles trükis ilmumise järel 1912, ja Eesti Kirjanduse Seltsi auhindamisel tuli see aastatoodangus esikohale.
Tragöödia oli algselt kavandatud neljavaatuselisena, millele lisandusid väheselt seostatud proloog ja epiloog. Kriitikas on teosele korduvalt tähelepanu juhitud draama ajalisele katkendlikkusele. Esimese ja teise vaatuse vahe on kümme aastat, neljanda ja viienda vaatuse vahe on viis aastat.
Vaatuste analüüs
"Libahundi" esimene vaatus on puhtakujuline olustikuline pilt: talveõhtu orjaaegses taluperes kõigi oma tavaliste askeldustega. Jutustava pildi rahulikkusse toob kirjanik järk-järgult tugevneva pingsa meeleolu (hundid, ootamine), mis omandab dramaatilise situatsiooni elevuse lapse ootamatul saabumisel. Rahulikku olelusse tungivad sisse dramaatilised elemendid, mis on kompositsiooniliselt vajalikud, et seostada eellugu järgnevalt areneva draamaga.
"Libahundi" teine vaatus on üles ehitatud põhiliselt kontrasti printsiibil. See ilmneb mõlema neiu välimuses, nende hoiakutes ja ka ümbrusesse suhtumises. Lüürilistele stseenidele, nagu Tiina looduseihaldus ja Marguse ja Tiina vastastikune armuavaldus, vastandub Mari luurav armukadedus, ja lõpustseenis kontrasteerub järsult Tiina äsjasele lembeelamusele talle näkku paistatud ilge süüdistus. Algab kahe neiu võitlus armastatud noormehe pärast. Tekkiv konflikt võrsub ühiskondlikult pinnalt. Tiina-vastaseks jõuks on Tammaru perekonna orjameelsed traditsioonid. Tiina ümber tekib vaenulik seltskond, orjameelne keskkond, mille liikmed ise on samaaegselt olustiku ohvrid.
Teises vaatuses sõlmunud konflikt kasvab kahes järgmises vaatuses suureks tüliõunaks. Algul on see nelja silma all ärritatud meeleolus väljapahvatanud teotus. Kolmanda vaatuse jooksul saab see teotus libahundist kõigile teatavaks. See põhjustab halvustavat suhtumist Tiinasse algul vaid õelate jaanituleliste poolt. Seda Tiina ei suuda enam alistuvalt taluda ning võtab selle libahundi jutu omaks, kinnitades seda.
Neljandas vaatuses toimub teose kulminatsioon. Süüdistus-teotuse võtvad omaks ka Tammaru peremees ja perenaine ja kihutavad Tiina libahundiks süüdistatuna majast välja. Draama on jõudnud oma haripunkti. Tiina võitluse osas on jõutud lahenduseni. See on väliselt kaotataud, kuid vaimselt võidetud.
"Libahundi" viies vaatus on kui järellugu toimunule. Kas võidutseb nüri orjameelsus ja ebausk või säilitab inimväärikus, vabadusiha ning tundesiirus ka kaotaja rollis oma üleoleku? Viimane vaatus on kui esimese vaatuse kordumine. See loob väliselt tunde, et kõik kordub, midagi uut ei ole tulemas. Masendav orjaaeg jätkub, inimesed elavad endiselt. Ent tegelikult on kõik tänu Tiina virgutavale mõjutusele muutunud. Viimase vaatuse Tammaru pererahvas ei esinda enam alistumise eluvaadet. Neis kõigis on nüüd sees see sisemine protest. Seega välise olustiku jätkumine ei ole siiski muutusteta ringkäik. Inimesed on omandanud uue mõtteviisi, uue kvaliteedi.
"Libahundi" teine vaatus on üles ehitatud põhiliselt kontrasti printsiibil. See ilmneb mõlema neiu välimuses, nende hoiakutes ja ka ümbrusesse suhtumises. Lüürilistele stseenidele, nagu Tiina looduseihaldus ja Marguse ja Tiina vastastikune armuavaldus, vastandub Mari luurav armukadedus, ja lõpustseenis kontrasteerub järsult Tiina äsjasele lembeelamusele talle näkku paistatud ilge süüdistus. Algab kahe neiu võitlus armastatud noormehe pärast. Tekkiv konflikt võrsub ühiskondlikult pinnalt. Tiina-vastaseks jõuks on Tammaru perekonna orjameelsed traditsioonid. Tiina ümber tekib vaenulik seltskond, orjameelne keskkond, mille liikmed ise on samaaegselt olustiku ohvrid.
Teises vaatuses sõlmunud konflikt kasvab kahes järgmises vaatuses suureks tüliõunaks. Algul on see nelja silma all ärritatud meeleolus väljapahvatanud teotus. Kolmanda vaatuse jooksul saab see teotus libahundist kõigile teatavaks. See põhjustab halvustavat suhtumist Tiinasse algul vaid õelate jaanituleliste poolt. Seda Tiina ei suuda enam alistuvalt taluda ning võtab selle libahundi jutu omaks, kinnitades seda.
Neljandas vaatuses toimub teose kulminatsioon. Süüdistus-teotuse võtvad omaks ka Tammaru peremees ja perenaine ja kihutavad Tiina libahundiks süüdistatuna majast välja. Draama on jõudnud oma haripunkti. Tiina võitluse osas on jõutud lahenduseni. See on väliselt kaotataud, kuid vaimselt võidetud.
"Libahundi" viies vaatus on kui järellugu toimunule. Kas võidutseb nüri orjameelsus ja ebausk või säilitab inimväärikus, vabadusiha ning tundesiirus ka kaotaja rollis oma üleoleku? Viimane vaatus on kui esimese vaatuse kordumine. See loob väliselt tunde, et kõik kordub, midagi uut ei ole tulemas. Masendav orjaaeg jätkub, inimesed elavad endiselt. Ent tegelikult on kõik tänu Tiina virgutavale mõjutusele muutunud. Viimase vaatuse Tammaru pererahvas ei esinda enam alistumise eluvaadet. Neis kõigis on nüüd sees see sisemine protest. Seega välise olustiku jätkumine ei ole siiski muutusteta ringkäik. Inimesed on omandanud uue mõtteviisi, uue kvaliteedi.