"Libahunt" 1968
Nõiasüüdistuse tõttu piitsutatakse Tiina ema surnuks. Orvuks jäänud laps võetakse seejärel Tammaru tallu. Kodus on tema mängukaaslasteks perepoeg Margus ning Mari, kes oli samuti perre võetud kasulaps. Mari oli kollaste juuste ja siniste silmadega. Lapsed kasvasid kolmekesi koos üles, aga ühest hetkest muutuvad mängud teistsuguseks. Mõlemad neiud soovivad Margust enda kõrvale, kuid Margust tõmbab mingi seletamatu jõud Tiina poole. Kaotajaks jäänud Maril tuleb mõte jaanipäeval ajal Tiina libahundiks kutsuda kogu külarahva ees ja külarahva ebausk Tiina vastu pöörata. Nüüd on Margus valiku ees: kas minna libahundiks sõimatud Tiina juurde või valida turvaline tee, kogukonna hea arvamus.
|
"Libahundi" kaadritagune elu
"Libahunt" on taaskordne Leida Laiuse film, kus on loo edasi rääkimiseks kasutatud üht Laiuse lemmikmotiivi- tugeva naise karakterit, kellel kõrval on nõrga iseloomuga mees. Sarnaselt sepale "Mäeküla piimamehes", ei julge ka Margus armastatud naise Tiina juurde minna ja oma elu armastust kaitsta, vaid valib kindlama tee, kogu ülejäänud külarahva heaks kiitva arvamuse. Näide põhineb Leida Laiuse isiklikust elust. Ka Laiuse armastatud noormehe vanemad ei kiitnud teda heaks ning mehel polnud julgust oma vanemate tahte vastu astuda.
Ilmselt nägi Leida Laius teatud seost Tiina ja enda vahel, sest sarnaselt Tiinaga pidi Laius üsna maskuliitses filmimaailmas kõrvalseisjana end kehtestama. Filmi režissöör pidi pidevalt võitlema väljakujunenud seisukohtadega. "Filmistuudios domineerisid macho-tüüpi mehed, kes ei suutnud alla neelata Leida energilisust, seda, et ta alati teadis, mida tahtis. Leidal oli end väga-väga raske maksma panna. Olnuks ta mees, olnuks ta elu tunduvalt lihtsam," on öelnud filmi peaosatäitja Ene Rämmeld. "Libahunt" on eksperimentide film. Hüpnootiliselt korduvad samad kaadrid, Tiina ebamaine naer ja Veljo Tormise tontlik-tilisev muusika muudavad selle filmi palju nõudlikumaks kui tavaline narratiivne kino. Laius on Kitzbergi romaani tegevust kontsentreerinud vaid mõnesse päeva saatusliku jaanipäeva ümber. Tundub, et Kitzberg tahtis Tiina kuju jätta rohkem mitmetimõistetavaks, salapäraseks, viidates raamatu lõpuga, et Tiina siiski võis olla libahunt. Laiust huvitab aga rohkem see, mis saab üksikisikust siis, kui ta kogukonna seisukohtadega konflikti satub ja teiste hulgast alguses psühholoogiliselt ja seejärel ka füüsiliselt välja heidetakse. Filmi režissöör võrdsustab eestlastest kristlasi mõtlematu massiga, kellel puudub oma arvamus. Näiteks lausub Mari oma libahundi-väidete toetuseks: "Mind kaitseb jumala ristike, ma kinnitan seda altari ees." Lihtrahvas, kes ei julge millegi poolest silma paista ja kes üldse paistab silma oma kitsarinnalisusega ("Meil võeti naisi ikka omade hulgast. Ei tilkagi võõrast verd"), on kui kilplased, eestlaste karikatuursed koondkujud. Ent filmis on huumor asendunud kibestuse, vimma ja sallimatusega. |